Tööhõive on mitmete ülesannete täitmine rahalise tasu eest nimetatakse palgaks. Tänapäeva ühiskonnas kauplevad töötajad oma oskustega nn tööturul, mis on konfliktide vältimiseks reguleeritud riigivõimudega. Ettevõte oleks koht, kus erinevate töötajate volitused kasumi saamiseks suhtlevad.
Selline kaupade ja teenuste tootmise kord on tihedalt seotud kapitalismi hiilgeaegadega. Selle asemel tehti inimkonna koidikul silmapaistvamate seltside tööd peamiselt orjade kasutamisest et nad ei loovutanud oma elusid ja nendega kaubitseti kaubanduslikul eesmärgil. Seevastu keskajal tegid tööd nn pärisorjad, kes pakkusid osa oma toodangust nn feodaalile, kes oli maade omanik. Kodanluse arenguga on sotsiaalsed suhted muutusid, surudes alla feodaalrežiimi, kuid säilitades orjuse.
19. sajandi saabudes liigub teos sellest kurjakuulutavast olukorrast eemale ja läheneb tänapäevasele kontseptsioonile. Nii orjus kui ka pärisorjus on välja juuritud suuresti tänu vabaduse tunnustamisele ning inimese füüsilise ja moraalse puutumatuse austamisele rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentides, nagu ÜRO (ÜRO) välja kuulutatud inimõiguste ülddeklaratsioon. Täpselt selles deklaratsioonis on mõlemad inimeste omamise vormid täielikult kaotatud (tõrjutud) ja tööd käsitletakse selle asemel tegevusena, mida inimene teeb vabal valikul, ilma kellegi surve või kohustuseta, kes seda nõuab (see ei tähenda see on seotud ülesannete ja kohustustega, mis igaühel ettevõttes või konkreetsel töökohal on).
Kõne Tööstusrevolutsioon kaudselt tuleneb paljudest kaitsemeetmetest, mis kaitsevad töötajat meie päevil. Tööjõu asendamisel masinatega olid ühiskonnale algul kahjulikud tagajärjed, kuna see vähendas tööjõudu nii palju, et see põhjustas suure hulga töötajate sügavaima viletsuse. See töölise abitu positsioon viis aga nende huve kaitsvate ametiühingute loomiseni.
Heaoluriigi ajal, mis oli konsolideeritud keinsianismi alusel, õnnestus ametiühinguteks koondatud töötajatel tunnustada seda, mida me täna tunneme kui "tööõigusi". Muuhulgas hakkasid sellest hetkest töötajad nautima tasustatud puhkust, iganädalasi puhkepäevi vastavalt tehtud töösummale, mitte rohkem kui kaheksatunniseid päevi ning selle aja töötasu tõsteti silmanähtavalt. Tööinimese nägemus kujutas teda ka tarbijasubjektina, nii et kui sellel "töömehel" oleks palk tõusnud ja siis rohkem raha, siis see soodustaks "tarbijamehe" tegevust.
Niinimetatud neoliberalismi meetmete rakendamine mõjutas paljusid neist töötajate võidetud õigustest nähtavalt. Neoliberaalsete valitsuste üks drastilisemaid meetmeid on tööjõu paindlikkuse tagamine, mis soosib selgelt kapitaliste (ettevõtteid). Teine meede oli peatada "töötukassad", mida maksti teatud ajaks (üldiselt 3 või 6 kuud) töötajale, kui ta vallandati töölt selge põhjusega või ilma.
Praegusel ajal on tööhõive on raskesti tagatav asjaolu kogu tööjõu jaoks. See sunnib riike kahekordistama oma jõupingutusi töötute arvu vähendamiseks miinimumini ja seega leevendama sellest olukorrast tulenevaid negatiivseid tagajärgi.
Ülemaailmse kriisi ja sotsiaalsete rahutuste kontekstis ei ole aga valitsustel lihtne ette kujutada, millist teed või milliseid majanduslikke “retsepte” järgida, et võidelda tööhõive/töötuse probleemiga. Teisalt ei ole avalikkusele nii selgelt näha, kas valitsejad tõesti kavatsevad ellu viia tõhusaid ja elujõulisi plaane tööpuuduse vähendamiseks ja tööhõive edendamiseks. Selles mõttes jätkavad lahingut endiselt kapitalistid. Sellistes piirkondades nagu Ladina-Ameerika või Aafrika püüavad sellised programmid nagu ÜRO programmid anda maapiirkondade elanikele ja naistele mõjuvõimu, et saavutada jätkusuutlik majandus, mis soodustab ka inimarengut.
