See viitab Luuka, Matteuse ja Markuse kirjutistele ideest, et kolme nägemuse vahel on seos, mis on andmete ja ristlugude tagajärg, mida saab hinnata võrdluse tegemisel. Selles tähenduses kasutatakse mõistet sünoptiline.
Lähenemine sünoptilisele "probleemile"
Uues Testamendis on kolm esimest raamatut evangeelium Matteuse, Markuse ja Luuka järgi. Neid nimetatakse sünoptilisteks, kuna neis kõigis on säilinud sama struktuur ja väga sarnane sisu.
Piibliküsimuste ekspertide sõnul ei ole see kokkusattumus juhuslik ja seetõttu arvatakse, et kolm tunnistust peavad pärinema samast kirjandustekstist või ühisest allikast. Siinkohal arutletakse sünoptilise probleemi üle, et viidata sellele, mis võiks olla ühine element, millest Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumid lähtusid.
Teoloogiast lähtudes sünoptilist probleemi ei eksisteeri, sest kolm evangeeliumi pärinevad Jumala poolt vabastatud sõnast. Siiski on "kirjanduslik" probleem: teha kindlaks, milline tekst või suuline allikas sisaldab nende evangeeliumide algset teavet.
Neli hüpoteesi
G. E Lessingi kriteeriumide kohaselt toetusid kolm evangelisti aramea keeles kirjutatud evangeeliumile, mis lõpuks kadus.
Teine hüpotees, mida kaitses H. Koester, väidab, et enne Markust oli veel üks samanimeline evangelist ja tema töö oli viide Matteusele, Luukale ja meile tuntud Markusele.
Kolmandat varianti kaitseb J. J. Griesbach ja selle järgi oli esimene evangeelium Püha Matteuse evangeelium, mis oli aluseks püha Luuka ja Püha Markuse jutustamisel (see kontseptsioon põhineb Uues Testamendis kogutud andmetel: Matteus oli Naatsareti Jeesuse otsene jünger).
Viimase selgitava hüpoteesi kohaselt, mille pidas protestantlik teoloog Christian Wiesse ja mille enamik uurijaid nõustus, oli kaks algallikat: Matteuse ja Luuka tunnistus. Mõlemad evangeeliumid jagaksid ühist fonti, mille uurija nimetas tähega Q (Q on antud juhul lühend sõnast Quelle saksa keeles, mis tähendab fonti).
Hüpotees Q, tuntud ka kui evangeelium Q või allikas Q, viitab evangelistide Matteuse ja Luuka ühisele materjalile, kuid välja arvatud Markus. Selle kontseptsiooni kohaselt oleks sünoptiliste evangeeliumide sisu seotud esimeste kristlaste suulise pärimusega.
Kanoonilised evangeeliumid ja apokrüüfilised evangeeliumid
Niinimetatud kanoonilised evangeeliumid on need, mida katoliku kirik on ametlikult tunnustanud (kolm juba mainitud sünoptikat pluss Johannese evangeelium). Kõik need tunnistused viitavad otsesele või kaudsele kontaktile, mis apostlitel oli Naatsareti Jeesusega.
Apokrüüfilised evangeeliumid on need, millel polnud katoliku kiriku ametlikku tunnustust ja mis on kirjutatud kanooniliste järgi.
Peale nende ametliku tunnustamise katoliku kaanonis püüavad need tekstid anda teavet Naatsareti Jeesuse elu aspektide kohta, mida kanoonilistes tekstides ei esine.
