Kui toimub asjaomase isiku mõrv, nimetatakse seda fakti mõrvaks. Mis puutub terminisse, siis järelliide cidium viitab tapmistegevusele ja eesliide magnus väljendab ideed millestki suurest.
Mõrvad, mis muutsid ajaloo kulgu
Kui anonüümne isik tapetakse, piirduvad kuriteo tagajärjed tema lähedaste kannatustega. Presidendi või juhi mõrval on aga ilmselge sotsiaalne mõju ja see võib mõjutada ajaloo kulgu.
Rooma diktaatorit Julius Caesari pussitasid väljaspool senatit tema sõber Brutus ja teised vandenõulased. Tema surma peetakse ajaloo esimeseks poliitiliseks mõrvaks.
Kui Ameerika kodusõda oli lõpule jõudmas, lasi konföderatsiooni asjale kaasa tundev näitleja otsekui president Abraham Lincoln. Lincoln oli esimene USA president, kes tema ametiajal mõrvati (viimane mõrvatud president oli 1963. aastal John F. Kennedy).
1948. aasta jaanuari lõpus palvetas Gandhi vaikselt kodus ja tema koju sisenes opositsioonifanaatik, kes tulistas teda kolm korda surnuks.
Teised mõrvad on osa inimkonna ajaloost, nagu juhtus John Lennoni, Che Guevara, Trotski, tsaar Nikolai II või Martin Luther Kingi mõrvadega.
Pärast mõrva sünnib müüt
Kuigi igal atentaadil on oma ajalugu, on nähtus, mis kordub, müüdi sünd. Kui kuulsus mõrvatakse, tekitab tema surm üldise krambi ja tegelase kuju omandab veelgi suurema mõõtme. Kui Che Guevarat, Kennedyt või Gandhit poleks mõrvatud, oleksid nad ajalukku läinud asjakohaste tegelastena, kuid nende vägivaldne surm on muutnud nad autentseteks sümboliteks.
Enamik mõrvu on olnud kirjandusliku ja kinematograafilise inspiratsiooniallikaks
Julius Caesari kuritegu teame Shakespeare’i kaudu ning Kennedy, Luther Kingi või Trostski surma on jäädvustatud mitmes filmis.
Ajaloolisest vaatenurgast muutub mõrv sugestiivseks teemaks. Mõne jaoks on see ajaloolise reaalsuse selgitamise võtmeaspekt. Teiste jaoks sobib mõrv suurepäraselt mõne vandenõuteooria tutvustamiseks. Mõnel juhul muutub juhi surm ideaalide sümboliks.
Foto: Fotolia - ArTo
