Mõiste aksiomaatiline Seda kasutatakse meie keeles laiendatult, et viidata kõigele mis on ilmne ja tõsist tõestatakse, et just nii esitatakse ja näidatakse ning siis osutub see vaieldamatuks ja ümberlükkamatuks küsimuste ees, mis võivad tekkida ja mis tahavad seda näidata millegi kaheldava või lahtise murena seoses sellega.
See mõiste on tihedalt seotud omaga aksioom, sest täpselt ka seda, mis on aksioomi suhtes suhteline, määratletakse aksiomaatilisena.
Aksioom on kehtiv ja tõene väide ning sellisena käsitletakse seda tavaliselt maksiimidena, printsiipidena, mis aitavad kaasa näiteks mõnele teadusvaldkonnale vastava teooria kujunemisele või kasutatakse sageli ka argumendi alustaladena.
Mõlemad mõisted, aksioom ja aksiomaatilised, on kindlasti iidsed, kuna Vana-Kreeka kreeka filosoofid kasutasid neid või pigem kreekakeelseid termineid, millest need tuletasid, et tähistada neid küsimusi, mis ei vajanud tõestust ega kontrollimist, et neid õigeks tunnistada, kuid lihtsalt aktsepteeritud kui vaieldamatut tõde.
Näiteks kasutatakse põhimõtte sünonüümina aksioomi mõistet.
Nii aksioomi kui ka aksiomaatilise mõistet kasutatakse täppisteadustes üldlevinud viisil, näiteks Füüsika ja matemaatika. Nn seadused või teoreemid, millega me tavaliselt mõlema teaduse uurimisel leiame, on aksioomidega täpselt toestatud.
Teisalt, teistes veidi uuemates teadustes, nagu kommunikatsioon, kasutatakse aksioome ka näiteks inimestevahelise suhtluse mõne üliolulise aspekti määratlemiseks.
Loogika jaoks on aksioom ilmselge eeldus, mida aktsepteeritakse ilma vastuväideteta ja ilma tõestust nõudmata ning mida kasutatakse ka paljude muude seotud probleemide demonstreerimiseks.
Väärib märkimist, et aksioomide kogumit, mille ülesanne on teaduse käsul määratleda või toetada teatud teooriat või seadust, nimetatakse ametlikult aksiomaatiliseks süsteemiks.
