Tegematuse all mõistetakse igasugust tegutsemisest hoidumist, samuti ettevaatamatust või hooletust kohustuse täitmisel. Väljajätmine tähendab, et keegi lõpetab või väldib millegi tegemise eesmärgiga või ilma. Mõningatel juhtudel, rääkides küsimustest, mis on seotud kohtupraktika või eetikaga, võib tegematajätmist mõista kuriteona ja muuta selle toimepanija (vabatahtlikult või mitte) kurjategijaks. Väljajätmine viitab alati negatiivsele nägemusele tegutsemisviisist.
Tegemata jätmine on põhimõtteliselt konkreetse tegevuse vältimine. Selline väljajätmise olukord võib tekkida, nagu öeldud, vabatahtlikult või tahtmatult. Mõlemad juhtumid võivad olla näiteks siis, kui jäetakse ära inimese kutsumine tseremooniale või kui jäetakse ära kellegi sünnipäev. Üldiselt on aga tegematajätmise mõiste rohkem seotud tahtmatu või eksliku teoga ega ole äärmiselt läbimõeldud.
Igal juhul võib see võimalus, et tegevusetus on toime pandud pahauskselt ja ettevaatamatusest, mõnel juhul siiski karistusega karistatav, kui tegemist on tegevusetusega, mis on seotud eetiliste küsimustega. Selles mõttes, kui inimene ei aita teist abitust inimest või kui inimene jätab tähelepanuta teise inimese pakilised vajadused, võib tema tegematajätmist mõista hooletuse või hooletuse kuriteona. Teine väga levinud seda tüüpi tegematajätmise juhtum on see, mis juhtub siis, kui inimene kannatab teatud tüüpi kuriteo (rööv, rünnak) all ja teine isik jätab teda abistamata või kaitsmata. Antud konkreetsel juhul võib tegevusetuse sooritajat vaadelda kuriteo toimepanija kaasosalisena ja seetõttu selle eest karistada.
