Tundlikkuse all mõistetakse inimese või looma võimet mitte tunda teatud füüsilisi või emotsionaalseid aistinguid. Tuimust võib mõista ka kui tunnetusvõime puudumist. Tundimatuse mõistel on kaks võimalikku kasutusruumi: esiteks on ruum ehk füüsiline ja orgaaniline keskkond, mis eeldab, et inimene saab sooritada teatud toiminguid või saada teatud vigastusi ilma valu tundmata nagu teised inimesed (nagu pildil näha, klaasil kõndimine). Selle termini teine ruum või kasutusala on tundemaailm. Seega on emotsionaalselt tundetu inimene, kes ei ole sensibiliseeritud või kes ei tunne teatud asjaoludel nagu teise kannatused, oht, hirm midagi.
Võib öelda, et teist tüüpi tundetus on tänapäeval palju levinum: tundlikkuse puudumine või puue erinevate emotsionaalsete aistingute suhtes, mis võivad liigutada, traumeerida, muretseda, hirmutada, millessegi uskuda või isegi õnnelikuks teha. Emotsionaalse tuimuse all kannatavad inimesed on inimesed, kes tegutsevad ülemäära ratsionaalselt ja kes ei lase aistingute struktuuril oma igapäevategevustesse pugeda.
Ka sotsiaalne tundlikkus on tänapäeval väga levinud nähtus ja see on seotud põlguse või ükskõiksusega, mida mõned puudustkannatavates olukordades kannatavad inimesed, kes ei ole samas seisundis ja ei ole seetõttu nende kannatuste, valu või ahastuse tõttu tundlikud. Nähtused nagu vaesus, viletsus, sõltuvused, tulevikuusu puudumine ja paljud teised on kõik keerulised olukorrad, mis viitavad alati teatud tasemel sotsiaalsele tundlikkusele, vastasel juhul poleks neid olemas, kui elanikkond tervikuna peaks need välja juurima.
