Seega on aurustumine protsess, mille käigus vedelik muutub gaasiliseks, st kui üks aine eraldub teisest, kui tekib nn keemistemperatuur.
Üldiselt viitab aurustamine aurustamise toimele ja mõjule ning eriti selle termini kõige levinum kasutus on see, mis viitab vedeliku muutumisele auruks.
Kuumutamisel omandab vedelas olekus olev aine energia ja jõu, mis on vajalik selles domineeriva pindpinevuse ületamiseks, ning seejärel, kui kogu vedel mass saavutab selle keemispunkti või tuntud ka kui keemistemperatuuri, hakkab toimuma aurustumine. sellest ja rohkem kuumutamist, st kui vedeliku kuumutamist ei peatata, jääb seda ainet vähem alles, sest see muutub kohe auruks ja ükskord kaob. Kuigi, nagu me ütlesime, on aurustamine seda kiirem, mida kõrgem on temperatuur, erinevalt vastupidise keemisprotsessi korral, mille puhul temperatuur peab olema kõrge, võib see igal juhul toimuda igal temperatuuril.
Veeringes ja ilmastiku nõudmisel osutub aurustumine väga oluliseks protsessiks, sest kui päike veekogu pinna soojendab, aurustub vedelik koheselt ja muutub pilveks ning sademete tekkimisel kaste, vihma või lume kujul, vesi naaseb basseini ja tsükkel on lõppenud. Seda protsessi võivad mõjutada ka muud atmosfääriprobleemid, näiteks tuul.
Teisest küljest ja hüdroloogia nõudmisel on aurustumine üks olulisi hüdroloogilisi muutujaid, mis teatud hüdrograafilise basseini või selle osa veebilansi kindlakstegemisel mängu tulevad. Energia intensiivistab molekulide liikumist ja osakesed hakkavad auruna välja pääsema. See eeldab, et kineetiline energia ületab pindpinevusest rakendatavat ühtekuuluvusjõudu, mille tõttu aurustumine toimub kõrge temperatuuri korral voolavamalt ja kiiremini.
Samal ajal võime aurustumisprotsessis leida aurustusjahutuse nähtust, mis ilmneb siis, kui molekulid saavutavad märkimisväärse energia ja hakkavad aurustuma ning kõnealuse vedeliku temperatuur väheneb oluliselt.
