Sõna patroon viitab inimesele, kes piisavate rahaliste vahendite olemasolu tõttu võtab kunstniku või teadlase enda kaitse alla, et võimaldada neil oma ülesannet täita ja sellest mingil enam-vähem otsesel viisil kasu saada. Patronaaž on siis selle sideme loomine, mida võiks teatud mõttes võrrelda keskajal eksisteerinud vasallisuhtega.
Kuigi patroon on eksisteerinud läbi ajaloo ja eksisteerib ka edaspidi, kui räägime majandusliku võimuga isikutest, kes stimuleerivad teadusuuringuid või kunstilist arengut, oli see nähtus renessansile väga iseloomulik. Sellel ajaloohetkel tähendas väljapääs traditsiooniliselt pimedast perioodist, nagu keskaeg, lugematute kunstnike ilmumist, kes järgisid uusi kunstilisi ettekirjutusi ja kes püüdsid kujutada tegelikkust sellisena, nagu nad seda vaatlesid, selle asemel, et kujutada reaalsust – Jumalat. Nii püüdsid paljud kodanlased ja aristokraadid (peamiselt asusid õitsvates Itaalia linnades) saada kujutatud oma tähtsuse ja suurejoonelisusega perioodil, mil Jumala ja kristlike elementide kujutamine oli hakanud kaotama kesksust.
Tähtsamate patroonide hulgas peame kahtlemata mainima Medici, tähtsat ja kuulsat perekonda Firenzest. Paljud selle liikmed said hea meelega kunstnike patroonideks, keda hiljem tunnustati kogu maailmas oma talendi pärast, kellest paljusid tuntakse tänapäevani kui renessansiajastu olulisimaid esindajaid. Samas on oluline märkida, et tänu nende patroonide tegevusele ja majanduslikule panusele kujuneks renessansist ka kõrge kunstilise ja kultuurilise kasvu periood: just need patroonid taotlesid ja maksid kunstnikele, seega võimaldades neil saada ligipääsu miinimumsissetulekule ja seeläbi kunstimaailmas edu saavutada.
