Isiksuse mõiste on kahtlemata väga keerukas ja rikkalik. Tehnilises mõttes sümboliseerib see kõike, mida ei saa jagada, kuigi üldiselt kasutatakse seda inimese või inimese viitamiseks, kuna seda ei saa jagada ega killustada. Indiviid on seega keeruliste sotsiaalsete süsteemide väikseim ja lihtsam üksus ning ühtlasi ka allikas, millest need rajatakse ja organiseeritakse.
Indiviidi mõiste definitsiooni saab kehtestada erinevatel tasanditel. Kui alustada ontoloogilisest tasandist, selle olemasolust, siis pole kahtlust, et indiviidi mõistet rikastasid sügavalt prantsuse filosoofi R. Descartes'i teooriad, kes pakkus välja kuulsa fraasi "Ma mõtlen, järelikult olen". Selle kaudu on indiviid selline, kuni tal on võime mõelda, peegeldada ja kasutada oma ratsionaalseid andeid. Samal ajal tunneb see fraas ära indiviidi positsioneerimise keskkonnas, milles ta eksisteerib, sidudes seeläbi end kõige ümbritsevaga.
Teises mõttes on välja pakutud ka ideed indiviidist kui ainulaadsest ja kordumatust olendist, mida ei saa kopeerida ega jäljendada, kuna igaüks neist tekib konkreetses keskkonnas, teatud füüsiliste võimetega ja konkreetses ajaloolis-ruumilises kontekstis. Kõik need elemendid muudavad ta endas ja eriliseks jagamatuks olendiks, kuna need annavad talle omadused ja jooned, mis tal (suurel määral) kogu elu jooksul on.
Indiviid kui inimene ei ole aga varem välja töötatud ja paika pandud element, vaid vastupidi, ta on õppimisvõimeline, teadmisi vastu võtma, oskusi omandav ja kultuuri arendav inimene. Siin siseneb siis roll, mida keskkond ja kooselu teiste indiviididega ühiskonnas täidavad, et indiviid selliseks saaks.
