Hülgamise mõiste viitab tegevusele, mille käigus jäetakse kõrvale või jäetakse tähelepanuta mis tahes element, isik või õigus, mida peetakse teise isiku omandiks või vastutuseks. Hülgamist saab kasutada õigussfääris või igapäevaelu erinevates ruumides ja olukordades, kusjuures mõned võimalikud hülgamised on tõsisemad kui teised.
Kui seda mõistetakse juriidilisest vaatenurgast, viitab hülgamine alati ühe isiku hooletusse jätmisele või teise käes olevale varale. Selles mõttes tähendab hülgamine, et teisele isikule võib sellise hülgamise tagajärjel kahju tekkida ja seetõttu tuleb olukord lahendada seaduslikult või kohtulikult. Kui me räägime selles valdkonnas hülgamisest, viitab see üldiselt hülgamisele, mille vanem võib oma lastega toime panna, vastutav isik inimesega, kelle eest nad peavad hoolitsema (näiteks õpetaja oma õpilasega, arst oma patsiendiga). Kuid hülgamine ei pruugi alati olla füüsiline, vaid paljudel juhtudel moraalne või psühholoogiline. Lisaks on kohtulikult lahendatav olukord ka kinnisvarast või vallasvarast loobumine, kuna selle vara võimaliku kolmandale isikule üleandmise asjus tuleb kohtusse minna.
Mõistet hülgamine võib aga kasutada paljudes olukordades, kus õiguslik seisukoht ei oma tähtsust. Selles mõttes mõistetakse hülgamist kui lihtsalt selle hetkeni eksisteerinud mõtteelementide või -struktuuride, uskumuste või tunnete kõrvalejätmist. Selles mõttes on religioossetest tõekspidamistest, ideoloogiatest või tunnetest inimese vastu loobumine inimese jaoks tavaline nähtus, mis ei pruugi tähendada kuriteo toimepanemist või seda, et olukord tuleb lahendada seaduslikult.
