Selle kirje kontseptsioon koosneb kahest erinevast terminist. Vabariigi idee pärineb sõnast res publica, mis ladina keeles tähendab avalikkust, see tähendab riigikorraldust, mis mõjutab kõiki üksikisikuid.
Selles mõttes sündis Rooma Vabariik riigikorralduse vormina selleks, et vältida võimalikke kuritarvitamisi üksikisiku poolt, kelle käes oli kogu võim. Samal ajal võib vabariigi ideed mõista vastupidiselt teisele valitsemisvormile, monarhiale. Teisest küljest on demokraatia kreeka päritolu sõna ja demokraatiast saab rahva võim. Sellest terminoloogilisest täpsustusest lähtudes on juba võimalik üksikasjalikult kirjeldada demokraatliku vabariigi kui üldmõiste põhiomadusi.
Mõned demokraatlike vabariikide tunnused
Kõigil riikidel, kes sellele valitsusvormile tuginevad, on teoreetiliselt eesmärk tagada, et võim ei oleks diktaatorlik ega despootlik.
Üks olulisi mehhanisme on võimude lahusus. See tähendab, et kolm riigivõimu on sõltumatud. Seega on täidesaatev võim rahva valitsuse käes ja selle kõrgeimaks esindajaks on riigipea. Seadusandlik võim viitab sellele, kellel on õigus seadusi teha, see tähendab kodanike esindajaid. Kohtuvõim kuulub õigusemõistmisele (kohtute liikmed, kes peavad kohaldama kahe teise võimu poolt välja kuulutatud seadusi).
Kodanike osalemise mehhanismid (näiteks regulaarne hääletamine) on iga demokraatliku vabariigi olulised elemendid.
Tavaliselt juhib kõiki demokraatlikke vabariike põhiseadus, mis kehtestab üldise õigusliku raamistiku. Ka enamuse või üldise huvi huvid on selle valitsemisvormi teine põhimõte.
Demokraatlikud vabariigid Ida-Euroopas
Teise maailmasõja lõpus organiseeriti rida Ida-Euroopa riike nõukogude võimule alluvate demokraatlike vabariikide (tuntud ka kui rahvademokraatiate) alla. Nende hulgas tuleb esile tõsta Saksa Demokraatlikku Vabariiki, Poola Rahvavabariiki või Ungari oma. Nende riikide režiimid kehtestasid valitsussüsteemi, millel oli demokraatiaga vähe pistmist. Ei tohiks unustada, et neis kõigis oli üks partei, puudus sõnavabadus ja kehtestati üldine repressioonisüsteem, mis läheb radikaalselt demokraatia ideest kõrvale.
Kokkuvõtteks võiksime kinnitada, et demokraatliku vabariigi konfessioonil on kaks aspekti: mida see tähendab teoreetiliselt poliitika kontekstis ja samal ajal, mida see on mõnel juhul tähendanud praktikas. Lõpetuseks tuleb meeles pidada, et tänapäeval on rahvusi, mille ametlik nimi on Demokraatlik Vabariik (näiteks Põhja-Korea või Kongo).
Foto: iStock - loca4motion
