Võrdlust võib defineerida kui kõne- või kirjutamisressurssi, mida kasutatakse elementide, inimeste või olukorra sarnaste elementide tuvastamiseks.
Võrdlust saab teha erinevates ruumides ja erinevate olukordade suhtes ning see tähendab alati, et kaks või enam asja jagavad mõnda oma elementi, muutudes seega üksteisega sarnaseks või sarnaseks. Sõnavõrdlus on seotud 'paaris' omaga ja nende elementide asetamisega enam-vähem paaride ette, et neid samastada ja samast vaatenurgast analüüsida.
Võrdlemiseks peaks alati olema kaks võimalust
Võrdlus on struktuur, mis nõuab alati kahe võrreldava või võrreldava objekti, inimese, olukorra või elemendi olemasolu. Ilmselgelt ei saa võrrelda, kui sul on ainult üks inimene või üks objekt ja pole millegagi võrrelda ega võrdsustada. See võrdlus algab tõsiasjast, et mõlema poole vahel avastatakse sarnased elemendid, mis neid omakorda teistest eristavad. Näiteks võrreldakse ühte riiki teisega, kui nad tegutsevad teatud nähtusega silmitsi seistes ühtemoodi.
Võrdlust saab aga teha ka elementide, inimeste või olukordade vahel, mis üksteisega ei sarnane. See on koht, kus võrdluse eesmärk on loetleda omadused või tunnused, mis pärast mõlema poole enam-vähem erinevate erinevuste kinnitamist näitavad, kas need kaks asja on sarnased või mitte. Näiteks juhtub see siis, kui võrreldakse kahe erineva indiviidi käitumist samas olukorras: diferentseeritud vastus, mille igaüks neist annab, muudab nad erinevaks, kuid see põhineb võrdluse mõistel.
Kuidas teha võrdlust?
Võrdluse läbiviimiseks on alati oluline asetada mõlemad osapooled, inimesed, objektid või olukorrad sarnaste analüüsiparameetrite alla. See tähendab, et te ei saa võrrelda kahte erinevas olukorras olevat inimest või kahte objekti, millel pole üksteisega midagi pistmist, välja arvatud juhul, kui need asuvad mõlema jaoks ühises ruumis ja ajas.
Süvendage oma teadmisi millegi kohta
Inimesed võrdlevad pidevalt, teadlikult ja alateadlikult asju ja inimesi, ja see on nii, sest põhimõtteliselt on võrdlemine tegevus, mis võimaldab meil mõista tegelikkust, asjade seisu. Mõelgem, et seisame silmitsi millegi tundmatuga, kohe otsib meie mõistus suhtepunkti millegi muuga, mis on juba teada, et saaks lahti harutada seda, mis meile tundmatuna näib.
Või ka siis, kui räägime asjadest, mida teame, kasutame tavaliselt võrdlust teiste üksuste või liikidega, et saaksime lugeda või arvestada sarnasusi, isegi kui need ei ole samast liigist. Näiteks kui inimene paistab silma oma kavaluse, taiplikkuse ja väga konkreetselt teda ümbritsevate asjade hindamisega, siis me tavaliselt ütleme, et ta on ilves. Ilvesed on teatud tüüpi imetajad, keda eristab täpselt väga-väga läbitungiv nägemine, mis võimaldab neil suurepäraselt näha isegi kaugusesse.
Just nimelt, seda tüüpi loomade ja inimeste omaduste võrdlemine on väga sage ja aitab meil teatud olukordi selgitada.
Ja suhtluse ja keele osas on võrdlemine sagedane ka nn sünonüümia põhjal, mis koosneb kahe või enama erineva sõna tähenduste kokkulangevusest, millel on sarnane viide, kuid mis pole täpselt sama.
Näiteks kui me räägime inimese sümpaatiast, siis peame silmas seda, et tal on teiste suhtes meeldiv iseloom. Vahepeal võib kaastunde mõiste asendada muu hulgas võlu, armu, südamlikkuse, ingli mõistega, et väljendada täpselt sama, kuid loomulikult teiste sõnadega.
Seega on võrdlemine toiming, mis võimaldab meil alati süvendada teadmisi millegi kohta, mis on juba teada või veel teadmata, seega on see kindlasti asjakohane tegevus.
