18. sajandi lõpus korraldasid mõned Prantsuse kaupmehed ja ärimehed protestikampaania riigi sekkumise vastu. Üks loosungeid, millega oma ebamugavust väljendati, oli "laissez faire, laissez passer", mis tähendab otsetõlkes "lase minna, lase mööda". Selle kontseptsiooniga edastasid nad püüdlust: majandustegevus ei tohiks alluda liigsele riiklikule kontrollile.
Laissez faire kampaania ületas Prantsusmaa piire ja sai kiiresti populaarseks sellistes riikides nagu Suurbritannia ja USA.
Mõiste, mida tavaliselt kasutatakse riigi sekkumise vastu
Protestiloosungist sai majandusdoktriin. Seda prantsusekeelset väljendit kasutatakse kahes tähenduses. Ühelt poolt on see sekkumisvastasuse sünonüüm ja samal ajal kasutatakse seda natsionaliseerimise ideele vastandina.
Majandusliberalismi teoreetikud olid esimesed, kes kaitsesid laissez faire doktriini. Šoti majandusteadlast Adam Smithi peetakse liberalismi isaks ja esimeseks kapitalismi teoreetikuks.
Liberalism ja kapitalism on omavahel tihedalt seotud ning mõlemad põhinevad järgmistel üldpõhimõtetel: vabaduste ja üksikisiku õiguste kaitse, vabakaubandus, ettevõtlusvabadus ja eraomandi austamine. Nende ideaalide kaitsmine tähendab tingimata, et riik ei peaks sekkuma majandusasjadesse. Järelikult on laissez faire doktriin iga liberaalse lähenemisviisi oluline osa.
Liberaalid võivad paljudes küsimustes eri meelt olla, kuid enamasti jagavad nad järgmisi ideid:
1) vabadus on poliitika ja majanduse põhiväärtus,
2) rahva valitsus peaks ühiskonda sekkuma ainult siis, kui vabadused on ohus,
3) austus kõigi indiviidide vastu on olulisem kui kogukond ja ühise hüve ideed peetakse abstraktsiooniks, millel puudub tähendus või mis lõpuks õigustab kollektivistlikke käsitlusi kommunismile;
4) Liberaalid on skeptilised igasuguse võimu, sealhulgas riigivõimu suhtes,
5) kaitsta kõigi isikute võrdsust seaduse ees ja
6) majandussüsteem peab olema korraldatud spontaanselt ja riigi võimalikult väikese sekkumisega (siinkohal hinnatakse laissez faire ideed kõige rohkem).
Juhtimisstiil
Kontseptsioonid arenevad ja laissez faire on selle hea näide. Lisaks majandusdoktriinile kasutatakse seda väljendit ka juhtimisviisi kohta.
On juhte ja ülemusi, kes tahavad kontrollida kõiki oma alluvate protsesse ja võtavad omaks väga kontrolliva hoiaku. Teine väga erinev suhtumine juhtimises on laissez faire. Need, kes selle ametikoha vastu võtavad, pakuvad oma töömeeskonnale tööriistu erinevate projektide käivitamiseks.
Lühidalt öeldes sekkuvad need juhid võimalikult vähe töötajate igapäevatöösse ja osalevad ainult siis, kui nad saavad aidata.
Fotod: Fotolia - Korni007 / Tobias Arhelger
