Mõistel füsiognoomia või füsiognoomia, kuna mõlemad kirjaviisid on õiged, on kaks komponenti: physis, mis on samaväärne loodusega, ja gnomon, mis tähendab eristamist. Mis puutub selle mõiste tähendusse, siis on võimalikud kaks tähendust: see on kellegi näoilme või millegi väline välimus.
Näo keel
Inimesed suhtlevad sõnade, žestide ja näoga, kuna näojooned ja ilme annavad edasi teavet selle kohta, kes me oleme. Tegelikult on sellel alal spetsialiste, kes väidavad, et näoomaduste põhjal on võimalik kirjeldada kellegi isiksust. Selles mõttes näitavad laiad näod ohverdamisvõimet, naeratus on seotud hormonaalse tasemega, asümmeetrilised näod viitavad depressiooni tasemele ja suured silmad on seotud lahkusega.
Need, kes oskavad näokeelt, kinnitavad, et enda kohta kõnelevad paljud aspektid: nahatoon, kulmude suund, välimus, nina, huuled või suu. Nii viitavad õhukesed huuled enesevalitsemisele, ülespööratud nina väljendab edevust ning põõsad kulmud on omased vitaalsetele ja impulsiivsetele inimestele.
Ajaloolisest vaatenurgast on näo ja isiksuse suhe küsimus, millele on lähenenud juba vanad kreeklased, kes analüüsisid näo- ja kehamärke, et mõista inimhinge. Näojooni uuriv distsipliin on füsiognoomia ja see on teadmine, mis on äratanud huvi maalimaailmas, kirjanike seas või psühholoogiamaailmas (19. sajandil oli frenoloogia distsipliin, mis uuris indiviidide kuritegelikke kalduvusi, lähtudes nende näo omadused).
Millegi väline välimus
Kõigel, mis meid ümbritseb, on välimus ja seega ka füsiognoomia. Ehk siis kõigel on kuju ja põhi. Inimese näole viidates edastab selle kuju teavet isiksuse ja iseloomu ehk kellegi tausta kohta. Samamoodi saab vormi-maa eristusega mõista seda, millel on inimlik mõõde.
Selle idee illustreerimiseks võiks mõelda isiklikule probleemile, millel on oma füsiognoomia (probleemi väline välimus) ja samal ajal selle sügav osa või taust, st probleemi tagajärjed.
Fotod: Fotolia - Rawpixel / bst2012
