Lootus on määratletud kui üks positiivsemaid ja konstruktiivsemaid tundeid, mida inimene võib kogeda. Lootus on see tunne, mis paneb inimese lähima või kaugema tuleviku suunas looma paranemis- või heaoluolukorda. See tähendab, et inimesel on selles osas täielik kindlustunne, et see, mida ta ootab, juhtub või juhtub. Sellise tunde olemasoluks peab inimesel olema optimistlik suhtumine, misjärel hakkab ta lootma millelegi paremale, millelegi, mida on depressiooni, ahastuse või ärevuse korral väga raske tunda.
Erinevalt optimismist on lootus teatud ja konkreetsetes olukordades üldiselt tekkiv tunne, optimism aga pigem pidev suhtumine sündmuste kulgemisse oma elus. Lootus võib tekkida ja kaduda olenevalt asjaoludest ning kuigi me peame end lootusrikkaks konkreetse probleemi lahendamise suhtes, ei pruugi me olude muutudes sama tunda. Lootust kirjeldatakse siis kui meeleseisundit, mitte kui ellusuhtumist, kuigi mõlemad asjad (lootus ja optimism) võivad üksteist täiendada.
Religioossest vaatenurgast ei ole lootus lihtsalt meeleseisund, vaid see on ka üks neist kolm katoliku religiooni seatud teoloogilist voorust, mis koos usu ja ligimesearmastuse või armastusega on Jumala poolt inimesele kingitud, nii et see on tema peegeldus maa peal. Siin lakkab lootus olemast füüsiline rõõmu- või rahulolutunne, et muutuda armuks, mida me kõik oma südames ära tundma peame ja parema homse ehitamise teenistusse panema.
Üks neist ajaloo olulisemad katoliku teoloogid ja filosoofid, Püha Toomas Aquino Ta on määratlenud selle voorusena, mis eelsoodustab ja võimaldab usaldusväärset indiviidi ning siis on tal täielik kindlus, et ta suudab saavutada igavese elu, mille Jumal on talle tõotanud.
Samuti väärib märkimist, et need kolm teoloogilist voorust koos peamiste voorustega mõõdukus, õiglus, meelekindlus ja ettevaatlikkus nad moodustavad ühtsuse, mis ideaalis määratleb kristlikku inimest.
Selles mõttes on lootuse teine pool meeleheide mis ei tähenda ainult lootuse puudumist, vaid ka viha ja raevu tunnet, st lootust pole ja seisundit saadab viha.
Lootusele võib läheneda ka ebareaalsest või fantaasialikust vaatenurgast. See juhtub siis, kui viibime inimeste juures, kellel on suur võlts lootus oma igapäevaelu korraldada. Neid võltslootusi iseloomustab sageli reaalsuse puudumine või igapäevaelus mittekasutatavus, mis võib kergesti viia inimese igasuguste pettumuste, üllatuste ja pettumuste kätte. On ka inimesi, kes tekitavad teistes oma tegude ja käitumisega valesid lootusi, mis enese avastamisel loomulikult tekitavad nendesse usaldanud inimese pettumuse.
Samal ajal võime leida lootuse mõiste, mis ühendab meie keele veel ühe olulise mõiste ja mis on laialt levinud, näiteks Oodatav eluiga.
Seda nimetatakse keskmine aastate arv, mille kogu elanikkond teatud aja jooksul elab. Tuleb märkida, et vahet tehakse soo järgi, st sugusid, naissoost ja meessoost, mõõdetakse eraldi, et loomulikult saada konkreetset teavet kummagi sugupoole elatud aastate arvu põhjal.
Oodatavat eluiga mõjutavad ka sellised tegurid nagu hügieen, mida tuleb praktiseerida, tervishoiu kvaliteet, sõjad, teiste hulgas.
2010. aastal tehtud mõõtmine näitas, et oodatav eluiga jääb vahemikku 69–64 aastat, kuigi tavaliselt varieerub see oluliselt olenevalt vaadeldavast kohast planeedil, sest näiteks Põhja-Ameerika ja Euroopa on peaaegu 73 aastat vanad ja Aafrika mandril pole enam kui 55 aastat.
Ja Esperanza on ka a naissoole vastav pärisnimi. See on ladina päritolu ja tähendab täpselt parema tuleviku soovi.
