Mõiste mõistlik on määratlev omadussõna, mida saab kasutada konkreetsete inimeste, olukordade või tegude kohta. Mõistlikkuse idee eeldab täpselt mõistuse kasutamist esimese toiminguna ja seetõttu on tegu või mõistlik inimene see, mis viiakse läbi loogiliselt, mõistuse abil. Paljudel juhtudel jätab mõistlikkuse, st mõistuse kasutamise positsioon kõrvale emotsionaalsuse või tunnete kogumi, mida inimene võib konkreetsetes olukordades tunda.
Põhjus on üks väheseid omadusi, mis eristab inimest ülejäänud elusolenditest. Põhjuseks pole midagi muud kui intelligentsuse kasutamine abstraktsel tasemel, mis võimaldab inimesel mõista nähtusi või olukordi väljaspool tema füüsilisi või somaatilisi aistinguid. Põhjus on seega vastandlik emotsioonile, aistingule, instinktile, sundmõttele.
See paneb meid nägema, et kui mõistus vastandub instinktiivsele või emotsionaalsele, tähendab see, et see põhineb mõistmisel või loogilisel tegutsemisviisil, mis läheb vahetusest kaugemale. Mõistlik olla tähendab kasutada mõistust, väljuda sellest aistingute ruumist, et püüda toimuvat abstraktselt mõista.
Tavaliselt kasutatakse mõistet mõistlik olukordades, kus inimene tegutseb vastavalt sotsiaalsetele parameetritele. Näiteks on mõistlik, et kui üks inimene vajab abi, siis teine annab seda talle. On mõistlik, et kui tahad saada head tööd, peaksid end koolitama ja selleks valmistuma. On mõistlik, et inimese tapmine või kahjustamine ei ole hea. Ratsionaalsuse puudumine paneb inimesed kaotama konkreetselt selle, mis meid loomadest eristab, ja taastama oma metsikuse seisundi või võimatuse meid ümbritsevast keskkonnast abstraheerida.
