Kehalise väljenduse mõistet kasutatakse nende inimeste kohta, kes kasutavad oma keha, liigutusi ja vorme, mida nad sellega saavutavad, et väljendada erinevat tüüpi ideid. Üldjuhul rakendatakse kehalise väljenduse mõistet kunstnikele nagu tantsijad, koreograafid, miimid jne, kes töötavad rohkem oma kehaga kui sõnaga. Kehalise väljenduse kunst nõuab alati suurt meisterlikkust ja oma keha tundmist ning suuremat väljendusoskust, sest liigutustega peab olema võimalik edasi anda seda, mida teised sõnadega ütlevad.
Kehaväljendus on tegevus, mida tavaliselt sooritavad sellised tegelased nagu artistid, tantsijad, miimid jne. See tegevus seisneb keha kasutamises ideede, tunnete, aistingute esindamiseks. Seega väljendab tantsija armastust, hirmu või rõõmu teosest palju paremini kehaga kui sõnadega või teksti ette lugedes. Tavaliselt on oma kehaga töötavatel inimestel väga oluline hea füüsiline vorm, kuna nad panevad selle püsivalt välja ja see tegevus võib olenevalt konkreetsest distsipliinist nõuda suurt kulumist. Arvatakse, et inimesed, kes töötavad pigem kehaväljenduse kui kõnekeelega, võivad arendada väljendusvorme palju sügavamalt ja tunnetatumalt kui tavalised inimesed.
Kehakeelt ei tohiks aga mõista lihtsalt kunstilise distsipliinina. Selles mõttes väljendavad kõik inimesed (ja isegi loomad) ideid või aistinguid kehaga. Näožestid on näiteks üks tuntumaid juhtumeid: ei pruugita öelda midagi, vaid näidata näoilmega oma rahulolematust, rõõmu, emotsioone. Lisaks on sellised küsimused nagu kehahoiak, istumisviis, kõndimisviis, rääkimis- või vestlemisviis kõik elemendid, mis viitavad teatud keha väljendusvõimele, mis on iga inimese jaoks eriline ja ainulaadne.
