Pärgament on üks vanimaid tugesid, mida inimesed on kasutanud erinevat tüüpi pealdiste kirjutamiseks või tegemiseks, sõnumite jätmiseks ja kirjalikult väljendamiseks. Varem oli pärgament üks enim kasutatud elemente kirjutamisel, kui paberit polnud veel avastatud. Põhimõtteliselt on see mõne looma nahk venitatud ja pingul, et see muutuks täiesti siledaks ja võimaldaks seega sujuvat ja mugavat kirjutamist.
Pärgamendina tuntud lõpptoote saamiseks on vaja nülgida, eemaldada karvad ja marineerida. Samas tuli nahka enne venitamist puhastada veidi söövitavate vahenditega, et see oleks võimalikult sile ja pehme. Tavaliselt hoiti rullikesi venitatuna ja riiulitel kindlaksmääratud aja, et need pärast vabastamist selliseks jääksid. Rulle võib kasutada lõdvalt või sõlmida ja siduda, et moodustada neist mitmest koosnev rühm.
Kogu iidse ajaloo vältel, eriti Lähis-Idas ja hiljem Roomas, oli pärgament kirjutamise alustamiseks enim kasutatud vahend. See oli odav ja kergesti ligipääsetav, kuna kasutati kohapeal kasvatatud loomi, mis said kasutada mis tahes tüüpi nahka (nii kaua, kui see läbis eelnimetatud tootmisprotsessi).
Rullidest, nagu ka teistest enne trükkimist kasutatud materjalidest, oli kasu kõikvõimalike käsikirjade tegemisel, neile sai nii kirjutada kui teha graveeringuid, joonistusi ja muid kaunistusi. Kaasaegse trükipressi leiutamisega kaoks pärgament kasutusest, kuigi see oli juba paberi, palju peenema ja õrnema materjali ilmumisel languses.
Üks pärgamendi kasutamise probleeme on see, et temperatuur või ilm võivad seda tõsiselt mõjutada, kuna see pole värvainega kaetud (nagu nahk). Lisaks ei olnud see veekindel, nii et sellesse valatud teave võis kergesti kaduda. Üks selle eeliseid on aga see, et õige tehnikaga saab selle varasema teabe kohale ümber kirjutada, nii et seda saaks ikka ja jälle kasutada ja uuesti kasutada.
