Sõna mõistus kasutatakse selle ruumi kirjeldamiseks, kuhu inimesed salvestavad kõik teadmised, samuti mälestused, mälestused, tajud jne. Mõistus on tavaliselt seotud ajuga, organiga, milles toimuvad kõik vaimsed protsessid. Mõiste mõistus on aga abstraktsem ja on seotud mittefüüsilise, kui mitte metafoorse ruumiga, kus leiavad aset kõik arutlemise ja mõistmisega seotud nähtused. Seega ei räägita loomadele viidates mõistusest, kuna neil puudub ratsionaalne struktuur ja seetõttu ei ratsionaliseerita kõiki nende ümber toimuvaid sündmusi või nähtusi. Hull on inimene, kelle vaimsed võimed on pärast psühhoosi või psühholoogilise haiguse põdemist muutunud.
Mõistuse idee on erinevalt aju omast seotud psühholoogilise distsipliiniga, mistõttu on see rohkem kui miski muu seotud ratsionaalsete, emotsionaalsete või tundlike protsessidega, mitte niivõrd füüsiliste, füsioloogiliste või meditsiiniliste probleemidega, kuigi kõik need on ka sugulased, teisejärguliselt.
Inimese mõistus on abstraktne ruum, kus inimene hoiab või talletab selliseid elemente nagu teadmised või õppimine, mida ta kogu elu jooksul saab, mälestusi ja mälestusi, mis võimaldavad tal oma igapäevast toime tulla (mis võimaldavad näiteks seda alati tunneb ära samu inimesi ja ei unusta neid päevast päeva), teatud füüsiliste aistingute või tundlike stiimulite ratsionaliseerimine (näiteks, et teatud lõhn on tingitud teatud asjaolust). Muud elemendid, mis meeltesse jäävad, on ka kõik hirmud, mured, traumad ja valud, mida inimene kogeb kogu oma elu jooksul ja mis kahtlemata mõjutavad seda, kuidas ta teistega suhtleb, aga ka seda, kuidas nad elavad.
