Tähtaeg Õiglus on hispaania keeles korduvalt kasutusel ja olenevalt kontekstist, milles seda kasutatakse, on selle viited erinevad, kuigi üldiselt on õiglus see rida reegleid ja norme, mis näevad ette rahuldava stsenaariumi üksikisikute omavaheliste ning nende ja institutsioonide vaheliste suhete kohta. Eespool nimetatud regulatiivne raamistik nõustub või selle puudumisel keelab toimingud ülalnimetatud koostoimetes. Kohustus säilitada rahu ühiskonnaliikmete vahel on see, mis märgib õigluse algust.
Väärib märkimist, et õiglus on väärtus, mille määrab alati ühiskond ning mis on tihedalt seotud aja ja tsivilisatsiooniga, st tänapäeval ei eksisteeri enam sama õigluse kontseptsiooni, mis kümme sajandit tagasi.
Ühes käes mõõgaga, teises tasakaaluga ja kinniseotud silmadega relvastatud jumalanna Themise kuju on õigluse idee universaalne sümbol. See kuju esindab meie analüüsitava kontseptsiooni kehastust. Tasakaal väljendab tasakaalu ja korra ideed, mõõk edastab õigluse teostajate jõudu ja silmside tuletab meelde ideed erapooletusest tõe ees.
Tasakaalu ja õigluse idee
Alates iidsetest aegadest on inimesed arvanud, et on olemas kosmiline kord või universaalne seadus, mis juhib kõiki sündmusi ja inimeste elusid.
Kui seda korda rikutakse, ütleme, et juhtus midagi ebaõiglast. Kujutagem ette, et keegi töötab ja vastutasuks ei saa palka. See on tasakaalustamata olukord ja seetõttu õigluse ideega vastuolus tegevus.
Seoses Katoliku religioon, õiglus on koos ettevaatlikkus, mõõdukus ja meelekindlus, üks kardinaalsed voorusedSamal ajal hoolitseb selle praktika, st isik, kes tegutseb ja käitub õiglaselt, vajaduse korral anda igaühele seda, mis talle vastab ja kuulub, lähtudes alati võrdsusest ja kõigi hüve austamisest. Ta ei eelista kunagi oma isiklikku olukorda ülejäänute suhtes, vaid vastupidi, kuna tal on eriline kalduvus seaduse järgi toimida.
Õiglus kui institutsioon
Meil kõigil on ettekujutus sellest, mis on õiglane või mitte. Kui leiame, et tegu on ebaõiglane, tunneme nördimust. Kohtud, seadused ja kohtumenetlused on loodud selleks, et võidelda igasuguse ebaõigluse vastu ühiskonnas. Kuid õigluse idee ja õigluse kui institutsiooni tegevus ei lange alati kokku.
See tähistab ühelt poolt karistust ja selle kohaldamist, mille üle otsustab kohus või kohtunik, ning teiselt poolt kellegi süütuse lahendamist, mille määrab ka kohtunik või kohus. "Mõrvatud politseiniku perekond palus kohtul õigust mõista. Õiglus mõisteti ja mu vend vabastati süüst ja süüdistustest".
Samuti on samas õiguse valdkonnas sünonüümiks volikiri ("Argentina õiglus tegi kindlaks Massera süü inimsusevastastes kuritegudes") ja võimaldab teil ka määrata isik või kohus, kes vastutab määruse täitmise eest.
Erinevad lähenemised
Mõne sofisti jaoks pole õiglus midagi muud kui tugevaima mugavus. Selle asemel kaitseb Platon vastupidist teesi: selleks, et kogukonnas oleks õiglus, on vaja, et inimhinges oleks õigluse ideaal.
Aristotelese jaoks on õiglus kõigi moraalsete vooruste kokkuvõte. Kristlikust vaatenurgast seisneb õiglus selles, et anda Jumalale ja inimestele see, mis neile vastab (Santo Tomase jaoks on tugevus, mõistlikkus, mõõdukus ja õiglus peamised moraalsed voorused).
John Rawlsi nägemuse kohaselt on inimesed jõudnud omamoodi üldisele kokkuleppele, mis on õiglus. Esialgse õigluseideaali ülesehitamiseks peame alustama täielikust erapooletusest ja ilma igasuguste eelarvamusteta. Sellest eeldusest lähtudes luuakse õiglus kahe elemendi kombinatsiooniga: üksikisiku vabadus ja võrdsus (viimane aspekt jaguneb omakorda kaheks: võrdsed võimalused ja võitlus ebavõrdsuse vastu).
Selle idee kohta, mida analüüsime, on tehtud palju mõtteid. Kinnitatakse, et ilma õigluseta pole rahu, et ükskõiksus õigluse vastu teeb meist kaasosalised, et õigluse pooldamine tähendab tõe pooldamist või et õigluse näiv on türannia vorm.
