Selle kõige laiemas kasutuses on sõna Kirjanik kasutatakse arvestamiseks isik, kes kirjutab või on mis tahes tüüpi dokumendi või kirjaliku töö autorVahepeal kasutatakse seda sõna ka tähistamiseks need inimesed, kes praktiseerivad kirjutamist professionaalsel tasemelEhk siis nad pühendavad oma elu kirjalike või trükiste kirjutamisele, mida siis ise toimetavad või neid vastaval turul turustavad kirjastusettevõtted toimetavad.
Kuigi tuleb märkida, et seda mõistet kasutatakse sageli rohkem teises tähenduses, st pigem inimese kohta, kes kirjutab elukutsena, mitte selle kohta, kellele kirjutamine kui kaudne tegevus silma paistab.
Kirjaniku elukutse on läbi aegade üks hinnatumaid maailmas.
Kahtlemata on neil, kes on võimelised lugu kirjutama, ainulaadne kingitus, mis väärib seda imetlust.
Paljud autorid on jõudnud kuulsuste tasemele ning nende raamatuesitlused osutuvad sama populaarseks ja jälgijate poolt külastatavaks kui näitlejate või muusikute esitused.
Kirjanike tüübid vastavalt žanrile, millele nad end pühendavad
Samal ajal saab ta olenevalt žanrist ja kirjanduslikust kompositsioonist, millele kirjanik end pühendab, olenevalt esitatavast teosest erinevad konkreetsed nimed: luuletaja (kirjanik, kes on pühendunud luule kirjutamisele, olles kõige silmapaistvam kastiilia keeles: Lope de Vega, Miguel de Cervantes ja Gustavo Adolfo Bécquer), romaanikirjanik (kirjanik, kes tegeleb romaanide kirjutamisega, mis on proosas kirjutatud kirjandusteosed, milles teeseldud tegusid jutustatakse tervikuna või osade kaupa, eesmärgiga tekitada lugejatele naudingut ajalooliste sündmuste, kirgede ja tavade kirjeldustest. tegelased), esseist (kirjanik, kes on pühendunud esseede kirjutamisele, proosateosele, milles autor mõtiskleb konkreetsel teemal), jutuvestja (kirjanik lugude kirjutamiseks, väljamõeldud või fantastiliste sündmuste lühikeseks jutustamiseks, millel on didaktiline või meelelahutuslik eesmärk) ja näitekirjanik (see näidendite kirjutamisele pühendunud autor).
Ajaloo kirjutamine
Kirjutamine, mis seisneb muuhulgas mõtete, ideede, tunnete ülekandmises paberile või muule meediumile, kasutades märke, mis on tavaliselt sellesse või teise keelde kuuluvad sõnad koosnevad tähed, on kindlasti tuhandeaastane.
Esiteks kasutas inimene ära suulist tegevust, see tähendab, et ta suhtles kõne kaudu, ja see oli alles aastal 3000 eKr. mis hakkab seda tegema kirjalikult. Muidugi kasutas ta neil aegadel selleks kõikvõimalikke elemente ja tugesid, neid, mis tema käsutuses oli (papüürus, kivi, luu, pärgament, paber), ning kahtlemata oli see hetk verstapostiks Eesti ajaloos. inimkonda, sest seal hakkasid olema kirjalikud ülestähendused sündmustest ja kõigest, mis inimkonna ümber toimus.
Ja selle tulemusel sünnib kirjandus siis, kui kirjutamine on täielikult kinnistatud ja võimaldab kohe kirjutada legende, mida seni suuliselt põlvest põlve edasi anti.
Hakati ehitama ka tähestikke ja mõnel pool hakkas kirjutatu omama suuremat kaalu kui suulise tee kaudu edastatu. Kuulus ütlus, et laused "sõnad kannab tuul" said lihaks ja reaalsuseks ning just nimelt just kohtutasandil on kirjutatul suurem tõestusjõud kui kellegi poolt teisele öeldud.
Ja 15. sajandil võimaldas trükipressi leiutamine kirjatööde muinasjutulist levikut, Piibel oli esimene raamat, mis tänu sellele trükiti.
