Sõna ükskõikne on selle selgitamiseks kõige laialdasemalt kasutatav termin isik, keda iseloomustab see, et ta ei näita välja maitset ega kalduvust millegi vastu või selle puudumisel paistab silma kiindumuse või huvi puudumisega teise inimese või millegi konkreetse vastu.
Tuleb märkida, et see huvipuudus, mida keegi näitab, võib olla kellegi isiksuses juurdunud ja korduv omadus või see võib olla ajendatud mõnest eriolukorrast, mis selle käivitab ja seetõttu mitte alati avalduda.
Näiteks kui indiviidil on teisega halb kogemus, mis kulmineerub nende kahe tõsise vastasseisuga, on tavaline, et pärast seda sündmust on kohtumise korral kaks või üks neist teise suhtes ükskõikne.
Sageli kasutatakse seda sõna ka väljendamiseks kui pole vahet, et midagi tehakse või tehakse ühel või teisel viisil.
Meeleseisundit, mis ükskõiksesse inimesesse jääb, tuntakse rahvasuus kui ükskõiksus ja see paistab silma, kuna see, kes selles on, ei tunne millegi või kellegi vastu huvi ega tõrjumist, see tähendab, et see ei näita positiivset seisundit, nagu emotsioon, ega negatiivset seisundit, nii on tõrjumise juhtum.
Peal psühholoogia, kui indiviid demonstreerib püsivalt eelnimetatud tunnustega meeleseisundit, tekib sotsiaalsete suhete probleem, nn. apaatia. Sellises olukorras ei reageeri inimene emotsionaalsetele, sotsiaalsetele või füüsilistele stiimulitele ning seda peetakse depressiooni kõige lihtsamaks tasemeks.
Selle termini erinevate sünonüümide hulgas on see huvitu, kahtlemata on see enimkasutatud. Vahepeal on sõna, mis sellele terminile otseselt vastandub, sõna of erutatud, mis vastupidiselt ükskõiksele viitab sellele inimesele, keda on lihtne liigutada ja mis iga kord, kui ta end liigutatuna tunneb, väljendab seda kergusega.
