Mõistet kõnekas kasutatakse omadussõnana, et kvalifitseerida inimesi või olukordi, mis näitavad kõneosavust ja millel on sel viisil selge tähendus, mida nad püüavad edasi anda. Kõneosavus on omadus, mis mõnel inimesel on (kuigi seda võivad omada ka pildid, helid või erinevad suhtlusaktid), mis põhineb tähenduse või idee edastamise lihtsusel, võib-olla ilma vajaduseta rääkida. Mõte, et miski on kõnekas, tähendab üldiselt seda, et see räägib enda eest ega vaja täiendavat selgitust.
Kõneosavus on omadus, mida kõik inimesed ei oma. See on seotud mitme elemendiga, mis ühtivad korraga: ühelt poolt võime omada selgeid ideid ja mõtteid. Samal ajal on oluline osata neid selgelt, lühidalt ja tõhusalt väljendada, et need, kes lõpuks publikuna tegutsevad, neid mõistaksid. Lõpuks nõuab kõneosavus alati sobiva keele kasutamist vastavalt olukorrale ja toimuvale sündmusele, kuna formaalse või mitteametliku keele kasutamine ei ole kõigis olukordades sama.
Kõnekast inimesest rääkides peame silmas neid inimesi, kes oskavad oma mõtteid atraktiivselt ja selgelt väljendada. Seega on kõneosavus tänapäeval poliitikute jaoks üks olulisemaid omadusi, kuna see võimaldab meelitada ligi suuremat hulka avalikkust. Suurel määral on kõneosavus seotud ka võimega diskreetselt ja tõhusalt veenda neid, kes on publikud või publikud.
Ent iluosavus ei esine mitte ainult kirja- ja kõnekeeles, vaid ka kehas žestide, sümbolite, kehahoiakute ja näoilmete kaudu, mis sageli tähistavad palju enamat kui see, mida sõnad ütlevad.
