üldine

novelli määratlus

A lugu on väljamõeldud narratiiv mida iseloomustab eriti selle lühidus. Seega peaks loo pikkus olema selline, et see võimaldaks lugemise katkestusteta lõpuni viia. Seda võib pidada üheks tema peamiseks erinevuseks romaaniga, kuigi piirid olid alati problemaatilised, eriti lühiromaanide puhul.

Nagu kogu fiktiivset jutustamist, saab seda lugu analüüsida palju mainitud kriteeriumide alusel Sissejuhatus, sõlm ja tulemus. Nii esitataks meile sissejuhatuses tegelaskujud nende eripäraste omadustega ja neid ümbritsevad asjaolud; Sõlmes näidatakse meile nii peategelasi tungivat konflikti kui ka pingutusi selle lahendamiseks; ja lõpuks, lõpptulemuses, saaksime teadlikuks sellest, kuidas eelnimetatud konflikt lahendatakse. Oluline on märkida, et need juhised püüavad olla esialgsed selgitused ja et need ei ole mingil juhul mõeldud olema lõplikud ega blokeeriks muid tõlgendusi; Tegelikult on teoreetiliselt võimalik leida narratiive, millel puudub sissejuhatus või lõpp, kuid need on haruldased; sõlme või konflikti idee tundub olevat kõige kindlam.

Mis puutub loo tulemusse, siis see võib olla kahte erinevat tüüpi. See võib olla eufooriline, kui peategelane lahendab keskse konflikti ja saavutab soovitud lõpu, mida üldiselt tuntakse klassikalise "õnneliku lõpu" nime all. Kui mitte, võib lõpp olla traagiline või dramaatiline (düsfooriline), kui peategelane ei suuda keskmist sõlme lahendada ja sel juhul jääb lugu pooleli või lõpuga, kus peategelase vastane saavutab selle, mida ta tahtis: et peategelane ei lahenda oma konflikti, oma probleemide sõlme.

Kuna tegemist on narratiiviga, peavad näidatud sündmused üksteist järgnema moodustades süžee või lõime, mis peab olema kordumatu. See tähendab, et lugu jutustatakse kronoloogiliselt. Romaanis on aga võimalik jälgida erinevaid süžeeliine. Samuti on oluline märkida, et loos kipub iga kirjeldatud või jutustatav element olema teistega tihedalt seotud, püüdes jätta juhuse kõrvale. Tegelaste osas on vaid üks, kes jõuab pearolli, olles teised teisejärgulised tegelased.

Kuid tegelaste sees võime vastavalt igale loole (see ei ole manihheelik klassifikatsioon) leida, et teiseste tegelaste sees on abitegelased ja vastandtegelased. Esimesed on need, kes teevad koostööd, aitavad peategelasel oma eesmärke saavutada ja sõlme konflikti lahendada. Samal ajal on vastandtegelased need, kes üritavad takistada loo head lahendust või selle kallal tööd teha ning tagavad, et peategelane ei lahendaks oma keskset konflikti. Peategelane jääb alati "kangelaseks", tänu oma omadustele üldiselt hea, karismaatiline ja heade kavatsustega. Teisest küljest on vastastegelaste seas see, kes peategelasele kõige rohkem vastu hakkab, "antikangelane", keda iseloomustatakse kui halba, tumedate kavatsustega ja alati perversselt tegutsev.

Lugu on kirjanduses üks arenenumaid žanre. Eriti 19. sajandil näitab selle tootmine suurt rafineeritust. Seda on eriti viljelenud mõned autorid, kes omistasid sellele oma lavastustes erilise tähtsuse. Näitena võib tuua vene keele Tšehhov, ameeriklasele Edgar Allan Poe ja argentiinlane Jorge Luis Borges.

$config[zx-auto] not found$config[zx-overlay] not found