Apsiid mõiste kuulub arhitektuuri valdkonda. Tema järgi tunneme kiriku peaosa, kus tavaliselt asub altar, ehk siis kiriku tähtsaimat osa. Sõna apse pärineb kreeka keelest apsis mis tähendab võlvi või võlvi, ja selle kirikuosa nimi valiti seetõttu, et tavaliselt oli seda tüüpi religioossetel konstruktsioonidel kaarekujuline peatsi, kuigi aja jooksul võis selline kujundus varieeruda.
Esimesed kristluse religioossed ehitised on inspireeritud klassikalistest konstruktsioonidest, nagu Kreeka ja Rooma omad, mille puhul templi sisemuses oli vaade pikale koridorile, mille lõpus asus selles majas valitseva jumala kuju. Sellele asukohale järgnesid hilise Rooma impeeriumi ja keskaja esimese etapi kristlikud kirikud ja basiilikad, mille suurus võis olla erinev, kuid millel oli alati vahekäigu lõpus põhiosa, kus asus altar. Seda sektsiooni tuntakse siis apsiidina. Kristlike kirikute apsiidide levinuim vorm oli poolring, mis on tüüpiline romaani stiilis kujundus. Aja möödudes ja teiste kunstiliste arhitektuuristiilide arenguga võib see formaat aga muutuda ruudu, ristküliku, hulknurkse jne suunas.
Apsiidi teine tüüpiline või traditsiooniline omadus on see, et see kipub säilitama kuplikuju, mis tekitab suurema ühenduse tunde Jumala ja Jeesusega. Apsiidi tüüpiline poolringikujuline kuju on näha nii seest kui ka väljast, kuna see paistab kiriku pikihoone (keskosa või vahekäiku) järgse konstruktsiooni osana silma. Selle kumer pool on väljastpoolt näha. Apsiididele võib mõnikord lisada apsu, mis on väikesed võlv- ja poolringikujulised ruumid, mis võivad asuda kontaktis suurema apsiidiga. Need apsiidid võivad täita nii esteetilisi funktsioone kui ka olla praktilised ja omada kindlat eesmärki.
