Opositsioon on termin, mis väljendab kahe osapoole rivaalitsemist, võitlust või vastasseisu. Kui üks inimene seisab sporditegevuses vastamisi teisega, on mõlemad vastased. Opositsioon on vastaspool ja liikmed, kes on ühe asja vastu, väljendavad oma lahknevusi teise suhtes. Lahknevused või erinevused võivad olla sportlikud, intellektuaalsed või mis tahes laadi.
Opositsiooni ideed kasutatakse aga peamiselt poliitikas, eriti demokraatiates. Opositsioon on vähemusrühm või rühmad, kes ei nõustu valitsusega, millel on rahva enamus.
Opositsioon kontrollib valitsuse tegevust ja nõuab perioodiliselt selgitusi täitevvõimult vastuvõetavate meetmete kohta. Niisamuti teeb opositsioon ettepanekuid kodanike esinduskoja kaudu. Selles mõttes esitleb opositsioon end alternatiivina valitud valitsusele.
Opositsiooni idee poliitikas on rakendatav ka kodanikuühiskonna sektoritele või gruppidele, kes väljendavad institutsioonide esindajatele oma vastakaid ideid. Erinevate tegevuste ja algatuste kaudu väljendavad nad oma eriarvamust ja edastavad oma vastuseisu valitsejatele. Sarnaselt väljendab oma ideid ka avalik arvamus, mis tänu sõnavabadusele saab valitsuse tegevusele vastu seista. Sotsiaalvõrgustikud avaldavad ka vastandlikku jõudu ja kodanikud kasutavad neid avalikus arutelus sõnavõtmiseks.
Opositsioon on ainult demokraatia olemasolul, sest totalitaarsetes süsteemides opositsioon tegelikult ei avaldu ja kui avaldub, siis on see põrandaalusest.
Demokraatliku traditsiooniga riikides on kaks enamuserakonda, mis teise võimalusena järgnevad rahva võimuses. Järelikult muutub valitsus opositsiooniks ja vastupidi. See on üldine suundumus, kuigi traditsiooniline kaheparteilisusel põhinev demokraatia mudel nõrgeneb, sotsiaalsed liikumised ilmuvad ilma poliitika klassikalise struktuurita.
Väljaspool poliitikat kasutatakse sõna opositsioon viitamaks avaliku halduse personalivaliku protsessile. See, kes valmistub sooritama eksamit ja valikuprotsessi, on vastane, kes peab võistlema teistega, uudishimulikult oma rivaalidega, vastastega.
