Kui looja esitleb end kunstiteosena, teeb ta autoportreed. Autoportree mõiste on rakendatav erinevatele teadusharudele, nagu maal, skulptuur, fotograafia või kirjandus.
Viimastel aastatel on sotsiaalvõrgustikud muutnud moekaks konkreetse minapildi versiooni, selfie.
Näited kunstiajaloost
Vana-Egiptuse kivigravüüridel on kunstnikud end juba jäädvustanud ja seda suundumust tuntakse signatuurautoportreena.
Maalikunstnik Vincent Van Gogh on maailmas tuntud, kuna tema teoseid müüakse kunstiturul väga kõrgete hindadega. Elus teda aga ei tunnustatud ja ta elas väga ebakindlates tingimustes. Kuna ta ei saanud endale lubada modellide poseerimist, otsustas ta maalida kolmkümmend autoportreed.
Mehhiko maalikunstnik Frida Kahlo on ennast kujutanud mitmel korral ja kõigis neist on otsesed viited tema isiklikule olukorrale, eriti seoses füüsiliste kannatuste ja armueluga.
Luuleraamatus "Campos de Castilla" kirjeldab Hispaania kirjanik Antonio Machado end luuletuses Portree. Läbi selle on autobiograafiline teekond tema elust ja kirjanduslikust karjäärist.
Ameerika fotograafis on Lee Friedlander jäädvustanud oma pildi kõikvõimalikes igapäevastes olukordades. Tegelikult ilmus 1970. aastal autoportreede raamat, mille pealkiri oli täpselt "Self-Protaiit".
Selfie on 21. sajandi autoportree
Facebookis, Instagramis ja teistes sotsiaalvõrgustikes on pildil endal ainulaadne roll. Näitame oma kuvandit igasugustes olukordades, et anda midagi meie kui üksikisiku identiteedi kohta. Sellel nähtusel on erinevad motiivid, kuna see on mood, kuid see viitab ka vajadusele end uuesti kinnitada ja enda sisemisele päringule.
Selfid on kõige nooremate seas tavalised, kuna noorukieas on vaja luua oma identiteet. Selfidega seotud aspektiks on ka sotsiaalse võrdluse küsimus, kuna sotsiaalvõrgustikesse projitseeritud minapilt omamoodi püsivas konkurentsis (pilt saab teistelt hinnangut "meeldimiste" või "retweetide" arvu kaudu) .
Fotod: Fotolia - WoGi / Igor Zakowski
