Aristokraatia mõistel võib olla kaks põhitähendust, mis on omavahel seotud, kuid samas ka üksteisest eristatavad. Poliitilises mõttes viitab mõiste aristokraatia valitsemisviisile, kus võimule pääsevad ainult ühiskonnas kõrgemaks või paremaks peetavad indiviidid. Kui seda sotsiaalses mõttes mõista, on aristokraatia üks olulisemaid ja püsivamaid sotsiaalseid rühmi läbi ajaloo, jõudes selgesse allakäiku alles meie ajastu 19. sajandil.
Aristokraatia kui valitsussüsteem on oma olemuselt parimate valitsus. Sõna aristokraatia tuleb kreeka keelest, mis tähendab aristos "parim" ja Kratos "valitsus". See tähendab, et aristokraatlik valitsus on selline, kus juurdepääs võimule on piiratud suhteliselt väikese arvu inimestega, kes valitakse tavaliselt põlvnemise, pärandi või põlvnemise järgi. Mõnel juhul võib aristokraatia olla orienteeritud ka intellektuaalsetele küsimustele ja seetõttu loetakse valitsuse elluviimise eest vastutavaks ainult haritud isikud, kellel on teatud intellektuaalsed võimed.
Kui jääme poliitilise tähenduse juurde, võime ka lisada, et aristokraatia vastandub siis teistele valitsemisvormidele, nagu monarhia (üksiku valitsus), plutokraatia (rikaste valitsus) ja sisuliselt demokraatia ( rahvavalitsus).
Seoses oma sotsiaalse tähendusega on aristokraatia määratletud kui üks olulisemaid sotsiaalseid rühmi konkreetses ühiskonnas või kogukonnas. Kuigi aristokraatlik võim langes Prantsuse revolutsioonist kuni tänapäevani peaaegu kadumiseni, oli see sotsiaalne rühm alati olemas suures osas inimtsivilisatsioonidest. Selle peamised omadused olid juurdepääs poliitilisele ja majanduslikule võimule, teadmistele ja kultuurilistele teadmistele, tootmis- ja otsustusvahenditele. Aristokraatia koosnes alati väikesest arvust üksikisikutest kogu kogukonnas kui tervikus, üksikisikutest, kellel oli suur mõju valitsuste üle (kui nad sellesse ei kuulunud) ning kes kuulusid rikkamate ja jõukamate hulka.
