Ökoarendus, tuntud ka kui säästev areng, on kontseptsioon, mis vormistati esmakordselt Brundtlandi aruandena tuntud dokumendis, mis oli Euroopa Komisjoni töö tulemus. ÜRO Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjon.
Ökoarengu kontekst jaguneb kolmeks põhiosaks: keskkondlik, majanduslik ja sotsiaalne. Peamine küsimus, mille ta välja pakub, on aga see, et põhivajadused, nagu riietus, toit, töö ja eluase, tuleb rahuldada, sest vaesus maailmas toob kindlasti kaasa vaid erinevat laadi katastroofe, sealhulgas ökoloogilisi katastroofe. Teisalt on heaolu ja sotsiaalne areng tugevalt piiratud tehnoloogilise tasemega, mistõttu sellel tehnoloogilisel tasemel tehtav parendamine kajastub keskkonna poolt rütmi taastumises.
Siis on ökoarenduse eesootav par excellence missioon määratleda projekte ja ühildada mingil viisil kolme eespool nimetatud aspekti: keskkonna (ettevõtte tegevuse kokkusobivus ökosüsteemide ja elurikkuse säilitamisega, kontrolli all ennekõike jäätmete teke ja heide), majanduslik (finantstulemused) ja Sotsiaalne (ettevõtte tegevuse sotsiaalsed tagajärjed töötajatelt, tarnijate ja isegi klientide kaudu).
Ökoarengu tagamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: et taastuvaid ressursse ei kasutataks rohkem kui selle tootmist, ühtki saasteainet ei saa toota kiiremini kui selle ringlussevõttu ja ühtki taastumatut ressurssi ei tohiks kasutada kiiremini. kui vaja asendada säästvalt kasutatava taastuva ressursiga.
Ökoarengu põhjuseks on nii loodusvarade, nagu pinnase toitainete, joogivee jm piiratud piiramine, kui ka asjaolus, et kasvav majandustegevus, ilma täiendava mureta, majanduslik tasuvus põhjustab tõsiseid pöördumatuid keskkonnaprobleeme.
